impulss

Kilomeeter Skulptuuri (kmS) sai alguse kahest tähelepanekust – üks on üldtuntud lõhe kaasaegse kunsti ja publiku vahel ning teine olukord, kus kolmemõõtmeliste kunstiteoste näitamiseks on Eestis väga vähe võimalusi.

Nullindate keskpaigast võib leida mitmete arvamusi, et kaasaegsed kunstnikud on pärast Eesti iseseisvumist kaugenenud oma publikust, eriti võrreldes 1980ndate aastatega, mil kunstil oli oluline osa rahvusliikumises. Paljude kunstnike veidraid tegemisi nähti tol ajal protestiaktsioonidena nõukogude tsensuuri vastu, mis perestroika ajal näisid otseselt iseseisvumisele kaasa aitavat.

90ndatel lõpuks kättevõidetud vabadus andis kunstnikele unistatud võimaluse sukelduda ülemaailmsesse kunstikogukonda, ent samal ajal vähenes ka nende tegemiste kaalukus kodupubliku silmis, kelle jaoks kunstnike “hullud” tegemised olid siiani teeninud näiliselt vaid üht eesmärki. Kunstnikelt oodati nüüd “päris kunsti”, arvestamata, et nende loomingulised piiridekompamised olidki juba ammu osa kunstis toimuvast arengust. Seega, samal ajal, kui Eesti ühiskonnas võttis pea üleöö võimust senitundmatu loomusega kauboikapitalism, liikusid kunstnikud alustatud rada pidi edasi ning vastandusid seeläbi tihtilugu ühiskonna peavoolule. See tähendas, et varasemad kõhklused nõukogudeaegse režiimi osas asendusid nüüd küsimustega kiire rikastumise ja kiirete tulemuste tagaajamise mentaliteedi aadressil.

Kunstivaldkonna sääraste arengute analüüsid said suurema hoo sisse Eesti EL-iga ühinemise aegu. Kahetuhandendate teiseks kümnendiks on saanud selgeks ka see, et skulptuur on jäänud nähtavalt kõrvaliseks valdkonnaks, samal ajal kui näiteks kujutav kunst on traditsiooniliselt nii kunstiringkondades kui ühiskonnas laiemalt alati olnud au sees. Nendest tähelepanekutest ilmnes ka vajadus just skulptuurivaldkonnale keskendunud ürituste, auhindade või näituste järele.

 

eesmärgid

Sellel taustal kujuneski välja kmS näituse idee, võttes eeskujuks mitmeid sarnaseid üritusi üle maailma. KmSi projekti algatajad nägid idees teha tasuta rahvusvaheline vabaõhuskulptuurinäitus võimalust skulptuurile näitusepinda anda ning tähelepanu tõmmata, samal ajal lähendades kaasaegset kunsti ning laiemat publikut.

Samas, hoolimata sellest, et näituse nimi viitab selgelt skulptuurile, on projekti alustalaks idee hõlmata kunsti kõikvõimalikest distsipliinidest, koondades erinevate taustadega kunstnikke ja nende ideid kolmemõõtmelises vormis. KmS on seeläbi laiahaardeline, tuues kokku nii erinevad kunstnikud ja ideed kui väga erinevate huvidega publiku. Näituse eesmärgiks on pakkuda midagi meeliköitvat kõigile, tulgu ta siis plaanitult näitus vaatama või olles lihtsalt näitusepaigast möödajalutamas või linnaruumis muidu seiklemas.

KmSi näitus oli algselt planeeritud mere äärde, Tallinna Kalamaja linnaossa. Ideed arendades sai aga selgeks, et Kalamaja on hetkel üsna keerukas ja hapras arengujärgus ning üks suurejooneline skulptuurinäitus tundus olevat midagi, mis seda unikaalselt keskkonda hetkel pigem kahjustaks kui edasi aitaks. Seetõttu hakkasime otsima mõnda uut põnevat keskkonda.

Peagi jõudsime Baltoscandal teatrifestivalini, kes otsis midagi kunstilist, mida festivaliga seotud külalised saaksid etendustevälisel ajal Rakveres nautida. Üsna ruttu sai selgeks see, et Rakvere on KmSi projekti jaoks ideaalne paik, sest Rakvere linnaruumis on juba olemas lugematuid põnevaid kohti ja lahendusi, mida säärase näituse tarbeks saaks kasutada – tuulte tallata olev lossipark, ajaloolise hõnguga Pikk tänav ja mõnevõrra rangema iseloomuga linnapark – kõik need kohad pakuvad kunstnikele tõeliselt omanäolisi väljakutseid.

Näituse viimine Rakverre, mis on sadakond kilomeetrit pealinnast eemal, lisas projektile ka regionaalse tähtsuse. Pole mingit põhjust, miks kõik suuremõõtmelised ja innovaatilised kunstiprojektid peaksid toimuma Tallinnas, samal ajal, kui Eestis on lugematul arvul põnevaid ja inspireerivaid kohti. Kuigi kmS on planeeritud toimuma koos Baltoscandaliga iga kahe aasta tagant Rakveres, on meil plaan vahepealsetel aastatel viia kmS ka teistesse Eesti linnadesse, et nende kohtade imelist potentsiaali kmSi näituse kaudu laiemalt tutvustada ning kohalikku elu kunstiga vürtsitada.

 

KmSi eesmärgid

1. Vahendada rahvusvahelist näitust, mis on mõeldud erinevate teemade ja žanritega töötavatele kunstnikele.
2. Vahendada näitust, kus on teretulnud külastajad ja teosed kõigist huvigruppidest ning luua sild kaasaegse kunsti mõistmiseks ja nautimiseks.
3. Rakendada Eesti kontekstis võrdlemisi vähe kasutatud ürituse formaati ja pakkuda kunstnikele rohkem valikuvõimalusi oma tegevusalas nii lokaalselt kui Läänemere regiooni ja Euroopa kontaktide kaudu.
4. Panustada regionaalsesse jätkusuutlikusse rahvusvahelise kultuurisündmuse organiseerimise kaudu väljaspool pealinna ning keskenduda samasuuruste väikelinnade kultuuriliste omapärade vahetusse Põhjamaade regioonis.

KmSi meeskond on arvestanud, et tegemist on pikaaegse projektiga ning et kõik meie eesmärkidest ja unistustest ei saa täidetud päris esimesel aastal. Siiski loodame, et kmSist kujuneb välja kultuurikalendri oluline ja oodatud sündmus ning et me suudame nende näitustega jätta positiivse ja jätkusuutliku jälje eesti kunstimaastikule.

Me loodame, et kmS suudab pakkuda suurepärast ja meelikõditavat elamust nii kohalikele kui Eestit külastavatele inimestele.

 

igikestev õppetund

Pärast edukat Niekolaas Johannes Lekkerkerki poolt kureeritud pilootprojekti läbiviimist 2014. aastal korraldas kmS teise näituse Võrus. 2015. aasta külaliskuraatoriks oli Andreas Nilsson. Kataloogi sissejuhatavas tekstis esitletakse antud näitust kui igikestvat õppetundi, kus kogemusi saadakse tegutsedes.

Viimane iseloomustab kmSi ehk kõige paremini. Sarnaselt teistele projektidele, mis on kannustatud sotsiaalsetest ambitsioonidest nagu kohaliku kogukonna ja avaliku ruumi kaasamine, on just kui tegemist õpikojaga, kus saadakse uusi kogemusi läbi praktika. Nõnda on iga uue näituse peamiseks eesmärgiks tuua tegevuspaika (võõrustaja linna) uusi allteemasid ja alternatiivseid projekte näitusel eksponeeritavate teemade ja osalejate lõimumise läbi.

Kirjeldatud praktika ei ole oma toimimismehhanismide poolest midagi revolutsioonilist ega uut. Antud protsessile tähelepanu juhtimine on meie jaoks sellegipoolest oluline, sest eeldab järjepidevat kuulamis- ja jälgimisvõimet. Publiku sihtgruppide ja sidususrühmade huvidega arvestamine on oluliseks mõjutajaks strateegiliste valikute langetamisel. Aastast aastase joonistuvad meie eksperimendi karakteristikad ühe selgemini välja. Teisest küljest esitab järgekordse festivali organiseerimine taas uusi võimalusi ja väljakutseid.

Igal aastal alustame korraldamist oma peamiste väärtuste ja eesmärkide defineerimisega. Kesksete sihtide sõnastamine on alguspunktiks, mil taaskäivitame eksperimendi ning tutvume uuesti projekti parameetritega. Tähtsamad väärtused jäävad samaks, kuid oma sihtide ja sub-visioonide läbi määratleme ühtlasi ka uusi uurimisaspekte. Tegemist on just kui jalutuskäiguga muuseumis või labürindis, kus iga ruum või läbikäik esitab uusi väljakutseid. Sealjuures tuleb igal aastal silmitsi seista pisut teistsuguse põrandaplaaniga, mille erinevad ruumid ja läbikäigud esitavad uusi ülesandeid, kuid mängureeglid ning lõplik eesmärk on jäänud samaks.

 

huvipunktid

Taoline protsess toodab projekti arenedes üha uusi huvipunkt, pakkudes samal ajal ka sügavamaid sissevaateid olemasolevate ülesannete ja eesmärkide iseloomu. Algselt eeldasime, et teoste paigaldamine avalikku ruumi tekitab publikus iseenesest uudishimu ning külastajate hulk kasvab suveräänselt. Rakvere linnuse ümbrus ning selle suur külastatavus osutusid petlikuks elemendiks kaks nädalat kestnud näituse läbikäidavuse arvestamisel. Võrus, kus näituseprogramm oli tunduvalt diskreetsemalt linnamaastikku installeeritud, mõistsime, et avalik ruum ja selles tegutsev potentsiaalne publik on palju enamat kui olime eelneva kogemuse varal arvanud. Rakveres võttis mõisa park just kui väligalerii rolli, funktsioneerides kui semi-privaatne ruum, mida näituse korraldajatena ajutiselt omastada üritasime. Võru linna avalikus sfääris puudus sarnane eraldiseisev entiteet (nt suur park või tihedalt läbikäidav jalakäijate ala), puudus samalaadne poolprivaatne ruum näituseprogrammile loovutamiseks. Seetõttu oli näitus sunnitud linna igapäevaelu juhtivate sotsiaalsete jõudude kiuste end ise kehtestama. Ennast tuli tõestama kolme nädala jooksul.

See väljakutse tabas meid ootamatult ning mõistsime näituse külastatavust määrava juhuse tahte osakaalu. Suurematest linnadest eemal elavatel inimestel pole kogemust kmSi sarnaste näitustega ning pärast otsustava sammu astumist ei oska nad sellest esialgu midagi arvata. Taoline arusaam vormus välja kontrastist ehk külastajate selgelt pelglikust huvist Võru näituse vastu tavalistel väljapaneku külastuspäevadel ning huvitulvast giidituuridel ja vestlustel kunstnikega. Ringkäik pakkus publikule võimaluse näituse kontseptsioon lahti rullida, julgustades külastajaid kaasa tegema ning osa saama. Rakvere mõisapargi populaarsuse lisandväärtuseks on ilmselgelt linna ordulinnus, mida külastavad iga päev bussitäied inimesi. 2016. aasta näitus plaanib hõivata rohkem linna keskust, mis kohustab kmSi korraldajatel pöörama suuremat tähelepanu Võru linnas õpitule.

Kaheaastane kogemus on andnud meile juba kilomeetrite viisi infot avaliku ruumi kohta ning mil viisidel inimesed sellesse sisenevad, seda kasutavad ning üksteise ja meie näitusega suhestuda võivad. Sellegipoolest oleme oma tegemistega alles alguses ning pikk käimata tee on alles ees.