muru, tint

Tutvudes esimest korda Henriikka Kontimo tööde ja tema praktikaga üldiselt, tuli mulle meelde eesti kunstniku Liina Siibi tsitaat: “olla amatöör-sotsioloog ja -antropoloog on minu kui kunstniku õigus“. See lause võiks vabalt olla (ja ilmselt mõnes teises sõnastuses ongi) deviisiks ka Henriikka Kontimole, kes otsib oma tööde kaudu alateadlikke hoovusi, mis meis teatud olukorra või ümbritseva ruumi tõttu tekivad.

Kontimo, kes nimetab oma loomingut kohatundlikuks, trükib piinliku täpsusega viiele tuhandele rohuliblele Rakvere Vallimäel ühe lause. See õhkõrn ja peaaegu nähtamatu töö ulatub üle laia ja lageda maastiku, oodates külastajat, kes temaga kontakti astuks. Kontimo jaoks on tähenduslik ka teose asukoht, kus erinevad ajalookihistused kohtuvad Vallimäel uitavate inimeste väikeste isiklike ajalugudega. „Muru“ meenutab meile möödunud aegu – lagunevast võimukantsist on ajaloo keerdkäikude tulemusel saanud lava tavalisele inimesele.